Kata-Riina Luide.

Milline oli teie lapsepõlv?

Ma ei tea, kas ma hakkan vanaks jääma, aga ma mõtlen sellele ajale sooja südamega.

Suviti olime Saarnaki laiu peal, mõnikord käisime seal ka sügisel.

Laiule mindi tööd tegema: mehed panid rookatuseid, naised tegid süüa — igaühel oli väike ülesanne.

Mäletan üht sügisõhtut. Mehed olid merel, kui tõusis torm. Istusime emaga köögis, kaks ainukest inimest üksikul saarel. Ema oli just pannkooke teinud. Ainukeseks valguseks oli tuli pliidi all. Ema meenutab, et ma õõtsutasin ennast tema süles regivärsi rütmis ja huudasin laulda. Mehed ei tulnud ega tulnud, kohutav hirm oli.

Ema rääkis, et mu nn. regilaulul oli õnnelik lõpp. Oligi!

Laiul käisid ka Jaak Johanson, Sven Grünberg, Anu Lamp ja Fred Jüssi oma perega. Teatripeol nägin Anu Lampi ja ütlesin, et tema on minu jaoks seniajani inimene lapsepõlvest. Hiljuti rääksin Sven Grünbergiga. Tema mäletab, et mina olin ütelnud, et ma tahan näitlejaks saada. Ma ise seda küll ei mäleta.

Ema tegi kooliteatrit ja ma sulandusin sellesse. See oli osa mu elust, selles ei olnud midagi erilist.

Kunas tuli teie ellu esimene armastus?

Tegelikult oli see juba lasteaias. (Puhkeb naerma.) Aga tõsine kiindumus oli kaheksanda klassi lõpus.

Nüüd näeme teineteist harva — käin vähe Hiiumaal —, aga kui ma teda kohtan, siis, mis seal salata, käib ikka südame alt jutt läbi.

Pärast keskkooli proovisite lavakasse sisse saada.

Komissarovi kursusele. Pääsesin eelvoorust läbi, see oligi kõik. Siis sain tutvuste kaudu sekretäriks — tegin enne kiirkursused läbi. Olen väga tänulik neile inimestele, kes mind seal ära kannatasid, sest ma olen nähtavasti kõike muud kui sekretär.

Järgmisel aastal proovisin pedasse telerezhiisse. Lõhmuste ütles: "Tütarlaps, tundub, et te tahate rohkem kaamera ees kui taga olla."

Siis proovisin ma veel üht-teist. Olin isegi pool aastat Inglismaal lapsehoidja. Hiljem juhatasin laste näiteringi Pelgulinna rahvamajas, õppisin aasta nüüdses pedagoogilises seminaris ja tegin palju muud.

Mitu sõpra Hiiumaa kooliteatri päevilt õppis aga kultuurikolledzhis. Käisin neil külas ja mulle hakkas see kool meeldima. 1995. aastal tulingi kolledzhisse — enda arust näitejuhtimist õppima. Sain alles sisseastumiseksamitel teada, et vastu võeti hoopis näitlejaid.

Esimesel kursusel oli meie õpetaja Peeter Tammearu. See oli imeilus ja põnev aeg. Siis võttis meid üle Kalju Komissarov.

Kui olin juba lõpetanud ja töötasin, mõtlesin tihti: Kalju Komissarov ütles seda ja seda — nii on õige. Ei olnud ju enam õpetajat kõrval, kes juhendaks.

Tööle läksite hoopis Saaremaale.

Ma tahtsin Ugalasse, aga mind ei valitud. Siis läksingi rollilepinguga Kuressaare Linnateatrisse.

Ma olen saanud elus kõik, mida ma tahan, ainult natukene hiljem.

Tallinnast tuleb Ugalasse terve hulk noori näitlejaid. Kas te oma töö ja leiva pärast ei karda?

Millegipärast ma ei karda, et mulle tööd ei jätku. Pigem vastupidi: ma arvan, et konkurents on ainult teretulnud.

Mina usun küll, et kõik läheb paremaks.

Te tundute olevat rõõmsameelne.

Üldjoontes küll, aga eks iga katsumus tee mõnes mõttes tugevamaks. Ettevaatlikumaks samuti.

Mis teid rööpast välja viib?

Ülekohus. Ja mitte ainult enda suhtes, vaid ükskõik kellele tehtud ülekohus. Ma ei saa jätta sekkumata. Võib-olla on see mu viga, et ma pruugin liiga palju suud.

Kas kujutate ennast tulevikus pereemana?

Loomulikult tahan ma lapsi.

Kui tihedalt te oma ema Ave Alavainuga suhtlete?

Just helistasime natuke aega tagasi, Tallinnas nägime ka.

Ema on teatrifänn ja mul on selle üle hea meel. Ta on näinud peaaegu kõiki etendusi, kus ma mängin.

Meil on niisugune tava, et ema helistab, loeb oma uue luuletuse ja küsib: "Kes on Eesti parim luuletaja?" Ja koor vastab (antud juhul küll vaid mina): "A-la-vai-nu!"

Kas te ka ise luuletate?

Nüüd mitte — energia läheb muu peale.

Ühe vea olen oma elus teinud — emale oma luuletust näidanud. Pärast seda ilmus see kohe Hiiumaa lehes.

Vahel isegi tahaks tegelda millegi muuga. Mulle meeldib joonistada, olen teinud mõned pastellid.

Kord joonistasin söega Köleri kuju natuurist. See oli nii mõnus vaheldus: päike paistis, kõik vajus unustusse. Olime nagu kahekesi omavahel — tema molbertiga ja mina joonistusplokiga.

Nii et kui teist ei oleks saanud näitleja...

...oleksin valinud ikka mingi elukutse, mis on seotud inimestega.

Vaatasime kord toimetuses teie fotosid. Olete igal pildil ise nägu.

Mul on kodus ka fotosid, mida vaadates on võimatu öelda, et tegemist on ühe ja sama inimesega.

Kui ma ei olnud veel teatrikoolis, siis oli mul üks hobi: ma muutsin oma olekut, oma välimust, nii et sõbrad, kes mulle vastu tulid, ei tundnud mind ära.

Mis teile väljaspool teatrit rõõmu teeb?

See, et päike paistab, linnud laulavad ja lilled õitsevad aias. Olen hakanud aru saama, et see on omamoodi oskus — tunda rõõmu väikestest asjadest. Suured on ühtviisi suured kõigi jaoks.