Arvo Raimo (keskel) mängib "Helesinises vagunis" detailitruu ja stambivaba rolli. Taamal teised meistrid Aarne Soro (vasakul) ja Meelis Rämmeld.

Kuid kas see lugu jääb ka pikemalt meelde?

Mulle näib, et vaatamata kõigele puudutab kõnealune lavastus õige tõsiseid ja mõtlemapanevaid momente just meie igapäevasest elust. Räägitakse küll Brezhnevi "unustamatust" ajast, kuid tegelikult käib jutt tänasest päevast. Ja tõele näkku vaadates: tänast päeva hinnatakse veelgi kriitilisemalt kui möödunud troostituid aegu.

Pole see mingi nostalgia!

Miskipärast kõneldakse selle lavastuse puhul kolmekümneaastaste põlvkonna nostalgiast nõukogude aja järele.

Kas see, et näidendi tegelased pidevalt seda aega ja multifilmide kangelasi meelde tuletavad ning ohtralt viina kummutavad, on siis nostalgia? Pigem vastupidi: see aeg ei vaimustanud neid siis ega vaimusta ka nüüd. Iseasi on, et see aeg neid noori inimesi ühendas.

Nad ju irvitavad koos publikuga selle aja üle, mis oli tegelikult vägagi küüniline ja inimest alandav. See oli aeg, mil vastuolu rahva ja juhtide vahel oli masendav. Aeg, mil inimeste võõrandumine oli lõppude lõpuks juba selline, et seesama ohjeldamatu viinajoomine (pro unustus) muutuski ainsaks inimesi ühendavaks tegevuseks.

Tänane päev näib sellele põlvkonnale möödunuga võrreldes aga veelgi hullem. Kui möödunul oli vähemalt seegi hea omadus, et ta inimesi nõmeduse vastu ühendas, siis nüüd on kõik üksi jäetud.

Siin peitubki põhjus, miks need kolm meest nii raudselt oma kokkusaamisi ja meenutusi naudivad ning miks Soro kehastatav euroametnik eelistab oma tibile ja muudele kohustustele kokkusaamist sõpradega — tibi, see uue maailma vallutaja, pole ju võimeline mõistma, mis neid kummalisi mehepoegi omavahel seob!

Kata-Riina Luide teeb oma osa hästi, kuid lavastajalt oleks oodanud sellesse rolli mõnd veel tibilikumat noort näitlejat.

Omapärase metafüüsilise raami püüab kogu loole anda ebamaine Tähepoiss (Tanel Ingi), kuid siin on näidendi autor hätta jäänud ja see tegelane on nagu kuju teisest ooperist.

Nauditavad näitlejatööd

Kindlasti saaks seda näidendit lavastada õige mitut moodi ja karaktereid vaadelda nii tõsisemas kui naljakamas võtmes. Lavastaja, kultuurikolledzhi lõpetanud Taago Tubin on lähenenud näidendile diskreetselt, usaldades näitlejaid ja jättes initsiatiivi neile.

Miks on Eesti Draamateatris sellesama Kivirähki näidenditega selline lugu, et võrreldes "Rehepapiga" on "Eesti matus" publiku hulgas palju populaarsem? Asi on ikka konkreetsetes ja ajastutruudes karakterites. "Eesti matuse" tegelased lausa naudivad iga lavahetke. Kui aga naudivad näitlejad, naudib ka publik.

Samasugune lugu on "Helesinise vaguniga". Triot Soro-Rämmeld-Raudsep on hea vaadata. Nad teavad ja tunnevad pisiasjadeni mehi, keda mängivad.

Suure üllatuse valmistab Arvo Raimo, kellelt on nii detailitruult ja stambivabalt tehtud rolli andnud pikka aega oodata. Pisike osa, aga nagu kompvek!

Puhmaskulmude all ekslev arglik pilk, milles näeme kogu selle inimese traagikat, kehahoiak, mis peegeldab aastakümnetetaguseid üleelamisi... Me vist ei üllatukski, kui vana mees siin poiste julmade mängude tagajärjel otsad annaks.

Nii traagiliseks asi küll ei lähe, kuid hea ja tõsise kontrasti loob see roll Soro-Rämmeldi-Raudsepa triole kindlasti. Ja seda elulist kontrasti võib pidada nii näidendi kui lavastuse kõige suuremaks õnnestumiseks.

Enn Siimer,
Kriitik