Need pole ainsad kostüümid, mida Luule Komissarovil pereemana etenduses "Minu pere ja muud loomad" vaja läheb.

Gerald Durrelli kuulsa raamatu "Minu pere ja muud loomad" on dramatiseerinud Toomas Suuman ja lavastab Peeter Raudsepp.

Pereema mängivad Luule Komissarov ja Vilma Luik ning lapsi Priit Võigemast, Gert Raudsep, Martin Algus ja Carita Vaikjärv. Peale nende on veel hulk teisigi tegelasi, sealhulgas Koer Roger, kitseke, tuvi Quasimodo ja kilpkonn Achilleus, kelle roll on näitlejatele antud.

"Roll nagu roll ikka," ütleb Luule Komissarov oma kandva osa kohta. "Minu pere..." on üks neid lavastusi, kus peategelane on peaaegu kogu aeg laval. Ainult teises vaatuses tekib tal võimalus kõrvale astuda.

Tänaseks, kui esietenduseni jääb ainult mõni päev, on näitlejatel rollid käes.

Luule Komissarovi sõnul ragistavad näitlejad ajusid just lugemisproovide ajal. Kui algavad lavaproovid, etendustest rääkimata, siis pole enam mahti rolli leida, siis peab see valmis olema. Aga tõde on ka see, et roll ei saa kunagi päris lõplikult valmis, see küpseb aegamisi.

"Vahel tuleb roll raskelt, vahel aga päris kergelt," ütleb näitleja. Pereema osa kallal oli olnud päris kõvasti pusimist, et see üheplaaniliseks ei kujuneks.

"Kui mõte on selgeks saanud, siis tekst lihtsalt jääb pähe," lausub Luule Komissarov. "Suured monoloogid on teine asi, neid peab küll kodus õppima."

Näitleja arutleb: "Kui osa ei tule välja, siis kas ei saa ise hakkama, see tähendab ei leia rosinat kätte, või ei võimalda seda dramaturgia. Sel juhul tuleb pea tööle panna. Aga selleks, kuidas tabada tegelase isikupära, polegi retsepti. See lihtsalt tuleb. Ent vahel ei tule ka."

Lemmikrolle polegi

Luule Komissarov ei oska välja tuua oma lemmikrolle. Mõnda tükki on lihtsalt palju mängitud ja mõnda liiga vähe ning see pole sõltunud näitlejast. Tal puuduvad ka igatsetud rollid.

Komissarovi päris esimene osa teatrilaval oli linnapea proua Gogoli "Revidendis" ning järgmised ulakas poiss Petka ja prints "Lumekuningannas". Noorsooteatri avamisel mängis ta pruutis tüdrukut tükis "Otsustage meie üle, inimesed".

Noorele näitlejannale meeldisid nii Petka kui kuninganna roll, kuid kuningannat kui peaosalist oli siiski lihtsam mängida — teised aitasid. Karakterrolli on raskem teha, see tuleb tühja maa peale.

"Eks mu rollid on olnud nagu lapsed: mõni on küll inetu olnud, aga ikkagi oma laps," räägib näitleja.

Näitemängu tehakse koos, üksteist aidates ja toetades.

"Me kõik tahame, et uus tükk hea tuleks. Lähen näiteks ja ütlen kolleegile, et ära istu teksti peal, tee teisiti. Olen ise ka tänulik neile, kes soovitusi annavad. Ise ju ennast ei näe," kõneleb Luule Komissarov. "Lavastaja peab ette ütlema siis, kui näitleja ise enam edasi teha ei oska. Näitleja asi on sel juhul variante pakkuda."

Luule Komissarovile meeldib mängida koos Leila Säälikuga. Ta loodab, et see tunne on vastastikune. "Meil igatahes koosmäng sujub," lausub ta.

"Õnne, Leena!" oli nende esimene paarisroll. Veel olid nad kahekesi "Naiste naljades" ja lustisid rootslase lavastatud tükis "Unistus Mallorcast".

Luule Komissarov ei tea, mitmes lavastuses ta mänginud on ja kui palju tal rolle on olnud. Niisugust arvet ta ei pea. "Selleks on teatri- ja muusikamuuseum, sealt leiab kõik vajalikud andmed," ütleb ta.

""Abielu Itaalia moodi", "Prantsuse kired...", "Kevade", "Wagga Jenowewa..." suveprojekt," loetleb näitleja neid lavastusi, milles tal praegu roll on. Nüüd lisandub peaaegu tervet tükki täitev ema "Minu peres...".

"Vahepeal läks koormavaks, kui etendused järjest olid," tunnistab Luule Komissarov. Ta peab normaalseks üht või kaht suurt rolli korraga ja sinna juurde väiksemaid sutsakaid, nagu ta pisemaid etteasteid nimetab.

Ugala on Luule Komissarovi teine teater

"Uskumatu, et olen Viljandiga nii ära harjunud," imestab Luule Komissarov. "Mul läheb siin viies aasta! Tunnen end nüüd Tallinna sattudes väga halvasti, kuigi olen seal kaua elanud. Kõik see sagimine, toss... Ja see kisa. Selline tunne on, et sõidavad surnuks. Ei, Tallinna ma küll tagasi ei taha!"

Ta ütleb, et on väga tänulik Kaljule, oma abikaasale, kes teda Viljandisse kutsus.

Seni polnud Luule Komissarov teistes teatrites mänginud. Ometi tuli üleminek sujuvalt. "Ehk sellepärast, et mind võeti siin väga soojalt vastu," pakub ta. "Praegu on tunne, nagu ma polekski kunagi kuskil mujal mänginud."

Ugala on näitlejanna teine teater. Esimene oli Noorsooteater, praegune Tallinna Linnateater.

"Olen Voldemar Panso teisest lennust," ütleb ta. "Meie lend lõpetas näitlejate kooli 1965. aastal ning meid kõiki arvestades Panso teatri asutaski."

Luule Komissarovile meeldivad Viljandi vaikus ja loodus.

"Ümberringi on ju park," räägib ta. "Tulen teatrisse läbi Valuoja oru — see on vapustav nauding. Terve suvi niidetakse seal rohtu. Vesi suliseb ja pardid askeldavad. Nüüd puhastati veel oja. Ja kesklinnas on postide otsas nii ilusad lillekorvid. Linn läheb aina ilusamaks."

Luule Komissarov lisab, et Viljandil on linnapeaga vedanud. Tema sõnul on Peep Aru arukas mees, kes ajab oma asja ilusasti. "Temast õhkub kindlust ja soojust."

Päev algab ujumisega

"Lull, ujuma!" Need abikaasa sõnad kõlavad igal hommikul kell pool kaheksa äratuskella asemel. Kalju Komissarov kui varajane tõusja on selleks ajaks juba mitu tundi tegutsenud.

Proua vahetab öösärgi trikoo vastu ja siis astuvad nad hommikvärskesse Paala järve, mis loksub nende kodu ukse all. Alles siis järgneb kohv.

Sel aastal alustas perekond ujumishooaega 8. mail. Kui kaua need käigud sügisel kestavad, sõltub ilmast, õigemini jää tekkimisest. Komissarovid hüppavad vette veel siis, kui lühike teekond nõuab jopet, ning ka siis, kui nad suudavad karges vees kalda lähedal ainult mõned tõmbed teha. Meespool peab vastu jääkirme tulekuni. Siis olevat juba valus.

Tänavuste haruldaste ilmadega käib abielupaar ujumas ka õhtuti. Siis sõidavad nad autoga linnast välja, karjääri.

Algus

Luule Komissarov teadis juba kaheksanda klassi õpilasena, et ta soovib hambaarstiks saada. Talle meeldis valge kittel ja talle meeldisid need riistad, mis hambatohtrite kasutada olid. Hambavalust ei teadnud ta ise midagi.

"See oli puhas juhus, et ma teatrikooli sattusin," ütleb ta. Aga kas see ikka oli nii?

Lihula tütarlaps laulis nii ansamblites kui solistina. Laulu kõrvale meeldis talle kitarri mängida. Ta õppis ka poolteist aastat tðellot. Aga klassijuhataja pani teda näitemängu.

"Ilmselt klassijuhataja nägi minus midagi. Mulle endale see näitemängu tegemine aga ei meeldinud," meenutab tänane kauaaegne näitleja oma keskkooliaega.

Oli juhtunud sedagi, et ta lippas proovist koju, et mitte lavale sattuda, peitis end pööningule ja palus emal valetada.

Teatrikooli eksamid olid tookord kohe pärast jaanipäeva, tohtrite omad aga augustikuus. Klassijuhataja soovitas Luulele, et harjutagu ta lavakunstikateedris sisseastumiseksameid, ise aga aitas tal ette valmistada luuleprogrammi ja proosatükki.

Tütarlaps polnud Lihulas elades teatrit suurt näinudki. Estonia teatrisse sattus ta esimest korda keskkooli viimase klassi õpilasena. Ta ei teadnud sedagi, mis on etüüd. Aga sisseastumiseksameil tuli neid teha.

"Olin valge leht. Tegin kõike emotsioonidega ja sain sisse," meenutab Luule Komissarov 1961. aasta suve. Hambaarstieksameile ta augustis ei läinud, kuid veel kaks aastat hiljem oli ta valmis oma varajast unistust teoks tegema. Ajapikku soov siiski hajus.

"Arvan, et ma pole oma klassijuhatajat Selma Arukallast alt vedanud," sõnab ta nüüd. Kahjuks ei saa ta seda oma toonasele klassijuhatajale enam öelda.

Veel leiab ta, et tal teatrikoolis õppejõududega vedas. Need olid Voldemar Panso, Vello Rummo ja Leo Kalmet, tantsu õpetas Helmi Tohvelmann.

Neid oli 21, kes 1965. aastal teatrikooli lõpetasid. Tänaseks on neist lavale jäänud kolm.

Mis on juhtunud

Teatrihuvilised on alati teada tahtnud lavaelu naljakaid juhtumisi. Luule Komissarov kinnitab, et midagi juhtub alati. Mõned lood on tal kohe varnast võtta.

OOTAMATUD KUKKUMISED

Ma olen ju kanapime. Kui prozhektorid pealt võetakse ja jään äkki hämarasse valgusse, siis olen kui kotis.

Kord mängisime tehnikaülikooli saalis, kus on hästi kõrge lava. Olin enne etendust jätnud meelde klaveri, kuid kui valgus plaks! kadus, astusin otsejoones alla saali ja kukkusin peadpidi ühe mehe jalge vahele. Pea jäi terveks, kuid sukad läksid ribadeks.

Salme tänava majas juhtus peaaegu sama asi. Mängisime "Peeter Paani". Teadsin küll lavaauku, kuid hüüde järel "Hüvasti, Peeter!" kadusin sinna sisse. Õnneks oli augus trepp, mida mööda ma siis alla libisesin. Ronisin välja ja mängisin edasi. Oi taevas! Minu puus, kogu külg oli kuu aega väga värviline.

KUIDAS ABIKAASAD REAGEERIVAD

Ühes tükis oli meil nõnda sätitud, et mina ja Karin Karm, mu endine kolleeg, istume saalis mõnele ettejuhtuvale mehele sülle. Laval käib tegevus edasi, meie aga vestleme oma väljavalituga. Nii oli tükki sisse kirjutatud.

Ühe mehe proua käis etenduse vaheajal ära ja tõi sületäie murtudsüdameid. Mees andis need mulle üle lavaääre ja ütles, et proua oli palunud tänada, et olin just tema mehe valinud.

Kuskil Rapla kandis aga juhtus, et sain valitud mehe naiselt ribide vahele niisuguse obaduse, et hing jäi kinni.

MIS TEHA, KUI TEKST PEAST KAOB

See kaob vahel tõesti. Aga enamasti saab otsa peale, sest mõte on ju teada.

Kord juhtus, et terve lehekülg monoloogi jäi ära. Siis ehmatasin küll, et kas mu mälu hakkab juba streikima — see juhtus paarkümmend aastat tagasi.

Aga oli hea inspitsient, kes taipas mu kimbatust ja tõmbas eesriide ette. Rahvas ei saanud midagi aru, sest ta tükki ei tundnud.

"Õnne 13" viis puhkusereisile

Kodumaise teleseriaali "Õnne 13" seltskond läks selle nädala keskel Põhja-Itaaliasse ja Sloveeniasse filmivõtetele, proua Laine sealhulgas.

"Mulle on see puhas puhkusereis," rõõmustas Laine osa täitja, sest teda lõunariigis ei vajata. Tagasi jõuab ta neljapäeval ja reedel on "Minu pere..." esietendus.

"Ma olen juba üheksa aastat Laine olnud," räägib ta ja lisab, et Laine rolli oli autor Astrid Reinla nii selgeks kirjutanud, et muudkui mängi. Õnneks on järgnevad autorid ja stsenaristid alustatut ilusasti jätkanud.

Televisioon teeb inimese tuntuks. Nii mõnedki tervitavad Luule Komissarovit rõõmsalt kui omainimest, kuid siis ehmatavad ja vabandavad. Võhivõõrad on talle viimasel ajal andnud kaksiknime Luule-Laine.

"No mis siin vabandada, kui ma tuttav tundun. Ütlen tere vastu. Saan aru, et see on "Õnne" pärast," kõneleb ta. Samal ajal on tal kahju, et paljudest südamega tehtud teatrirollidest ei teata midagi. Kuid siiski on ka öeldud: "Oi, ma mäletan, kui te "Libahundi" Tiinat mängisite."

"See teeb südame soojaks küll," tunnistab kunagine Tiina. Aga lilli kingitakse näitlejaile järjest harvem. "Inimesed on viimasel ajal läinud kurjemaks, elatakse nagu oma maailmas."

Luule Komissarov arvab, et ta on näitlejana õnnelik. "Ma saan rolle ja see on teatris õnn. Paljud minust andekamad näitlejad on lahkunud, sest lavastajaid pole neid märganud," räägib ta.

Aga teda on saatnud ka eluõnn.

Tütar Kaja Komissarov on Rocca al Mare koolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning ujumistreener. Poeg Johannes Komissarov töötab Tallinnas politseis.

"Poeg tegi mind ka vanaemaks. Lapselaps Eva-Maria saab novembris kuue-aastaseks," rõõmustab näitleja oma uue rolli üle.

"Kui vahel hätta jään, siis küsin Kalju arvamist. Kuid ta on delikaatne, ütleb, et tee nii, nagu lavastaja nõuab. See ongi ainuõige," räägib lavastaja ja näitleja Kalju Komissaroviga kodu jagav näitleja.