Nii kirjutab Enn Siimer 16. aprilli Sakalas: "Omapärase metafüüsilise raami püüab kogu loole anda ebamaine Tähepoiss (Tanel Ingi), kuid siin on näidendi autor hätta jäänud ja see tegelane on nagu kuju teisest ooperist."

Umbes samasuguseid mõtteid avaldab Sven Karja 8. aprilli "Areenis": "Ainult loo irreaalne tasand, IT-mees Leopoldi (Tanel Ingi) "hingepaljastus" mõjub tarbetu ussjätkena juba lugedes ja ei suuda oma vajalikkust täiel määral õigustada ka lavastuses."

Tõesti, kuigi mõned kriitikud on näinud Leopoldi ühena uue maailma esindajatest (teine on Kata-Riina Luide tegelaskuju Siiri), on arusaamatu, miks ta jutustab oma hukkasaanud koduplaneedist, kus ta vabalt lennata oskas.

"Ma mäletan kõike, sinise liivaga kaetud lagendikke ja helepruuni tossuga täidetud aurujärvesid — pistad sellise auru sisse oma jala ja see nagu lõigatakse otsast!" ütleb ta.

Tundub, et siin hakkavad mängima kaks tasandit, mis tekivad eri põlvkondade vahel. Minul tekkisid Leopoldi kujuga seoses kahesugused assotsiatsioonid.

Leopoldi on kujutatud arvutifriigina, kes surfab internetis ja võib sealse informatsiooni sisse uppuda, unustades näiteks tükiks ajaks lubaduse sünnipäevale minna.

Arvuti kuulub orgaaniliselt praeguste laste ja teismeliste ellu. Kuigi ka vanemad inimesed kasutavad arvutit nii tööl kui puhkehetkedel (ja kipuvad neid kahte segigi ajama), ei ole nad sellega siiski esimesest-teisest eluaastast saadik seotud olnud.

Tänased lapsed mängivad arvutimänge tundide kaupa ega tee enam päris selget vahet, mis on reaalsus ja mis mitte nii väga reaalsus. Kõikvõimalikud fantaasiamängud tekitavad nendes tunde: olen kõikvõimas — võin lennata, karistamatult tappa ja elada meie Maast väga erineval planeedil.

Tähepoiss võiski oma (vale)identiteedi leida arvuti kaudu.

Teine assotsiatsioon tekkis siis, kui Tanel Ingi lõpetas oma monoloogi ja tõusis lae alla hõljuma. Just siis muutusid selgemini eristatavaks taustale joonistatud sinised kilpkonnad, maakerad seljas.

Olgugi et näidendis oli juttu Indreku (Aarne Soro) kilpkonnast, kes meeste arvates pidas vannitoa soojendust kõrbeks, tekkis neid sinikonni nähes tahtmatult silme ette pilt ühe tuntud autori raamatust. Suure populaarsuse võitnud Terry Pratchetti Kettamaailma lugudes loivab mööda kosmoseavarusi hiigelsuur kilpkonn A'Tuin, kes kannab Kettamaailma oma seljas. See on täiesti ebatõenäoline maailm, mis püsib vaid võlujõu abil.

Pratchett ja paljud teised fantastika autorid on Eestisse suure lainena ilmunud alles viimastel aastatel või siis pole nende kogukond nõukogude ajal nii silmatorkav olnud.

Nii võibki Leopoldi pidada ka fantaasiaraamatutesse sukeldunud tegelaseks, kes on lugenud neid rohkem, kui aju suudab vastu võtta. Vähemalt adekvaatselt.

Kes aga peale ajaloolaste võibki enam kaljukindlalt väita, et Nõukogude Liit üldse niisugusel kujul eksisteeris, nagu meie teda mäletame? Eks ikka meenu, et Kamašokolaad maksis 16 kopikat ning olid pioneerid ja paraadid ja Brezhnev... Kui hakata aga mõtlema, mille abil ikkagi see hiigelriik kõik need aastakümned püsis, siis võib see tänapäeva noortele tunduda sama ebatõenäoline kui Terry Pratchetti Kettamaailm.

Veidi maagiat, võlukunsti, usku ja hirmu tegid oma töö, kui tollele riigile fantastika kandi pealt tagasi vaadata. Või kui kasutada Pratchetti sõnu: "Me räägime lugusid, kui targad me oleme, kust pärineme, milline on universum. Kuna me kõik usume neid lugusid, oleme takerdunud sellesse fantaasiamaailma, kus me elame."