Andrus Kivirähk on vahva eesti mees ja mitte mingi tibla. Ta ei võta elu ülearu tõsiselt, kuid saab ilusasti hakkama ning on kindlasti tubli isa ja armastav abikaasa. Kivirähk oskab oma peaga mõtelda, teeb mõnikord poliitikutele säru ja võtab vahel napsi kah nagu kord ja kohus.

Kindla peale on selliseid tublisid mehepoegi Eestis tuhandete kaupa ja küllap sirgub neid veelgi. Aga Kivirähk on selline talent, keda napilt miljoni inimesega rahvuse seas sünnib harva. Tõtt-öelda on ta vist ainus autor, kelle uue raamatu ma ilma sinna sisse vaatamata kohe ära ostan. Seni pole ma pettuma pidanud.

"Papagoide päevad" on näidendikogumik. Kes see näidendeid ikka lugeda viitsib. Teatris käia, see on teine asi. Kaabid lõua puhtaks, paned uhkelt riidesse, naisele kallid kulinad ümber ja muudkui inimeste sekka kultuuri nautima. Istud mugavasse tugitooli, patsutad rahulolevalt põlvedele ja naerad nii et vats vabiseb, kuidas kõhnad näitlejad püüne peal nalja teevad! Mõnus.

Aga siin need näidendid on. Ühiste kaante vahel viis tükki kogunisti. Näidendid on nukrad ja ilusad ning nalja saab muidugi ka. Kivirähk, va masuurikas, on jälle kümnesse tabanud!

Tõepoolest — see on ju otse mu naabrimuti pealt maha kirjutatud! Ja näe, see sell on ju sõber Mart! Pagan, ja kust ta mu vanaema elulugu teab? Vapustav üldistamisoskus! Kivirähk rändab teemadel, mis tunduvad kõigile omased, südamelähedased ja tuttavad.

"Helesinine vagun", üks kogumikus leiduvatest näidenditest ootab praegu Ugalas oma järge, et lavale sõita.

See on nostalgiahõnguline lugu praeguste kolmekümneaastaste põlvkonnast, nende väärtuste näilisest kadumisest ja konfliktist uue generatsiooniga, kes oleks pärit justkui teisest maailmast. Tegelikult ongi.

"Helesinine vagun" on koos "Eesti matusega" kogumiku tipp. Jääb üle ainult imetleda Kivirähu annet siseneda eestlaste kollektiivsesse alateadvusse ja see päevavalgele kirjutada.

Tema tekstid sünnivad sellise kiiruse ja kirega, nagu vaid üks kaua-kaua tööst eemal olnud ehe ugrilane maad kaevata jõuab. Uskumatu produktiivsus! Ja sisu selle all ei kannata.

Vahel tundub, nagu oleks Kivirähk ebaloomulikult ereda kirjutamisande eest vanapaganale ristteel oma hinge müünud. Aga ega selle pärast eriti muretseda tasu — kindlasti tilgutas ta tühmile vanapaganale vere asemel punast sõstramahla, nii nagu õiged eestlased on alati teinud.